Armas lugeja,
selleks, et mõista järgneva luulekogu sisu, peaksid Sa teadma natuke selle autorist. Mehis Kärbo on sündinud 3. jaanuaril 1982. a. Virumaal Erras. Enne oma 13. eluaastat kaotas ta mõlemad vanemad. See sündmus on mõjutanud kogu tema elu ja loomingut.  
Mehise esimese luulekogu "Saatus kui hukatus" läbivaks jooneks oli filosoofiline mõtisklus surmast looduse ja inimeste kaudu, kandes depressiivset ja sügavat masendust, kohati isegi hirmu tuleviku ees: Ei julge enam astuda ühtegi sammu, /hirmust väsinud jalad ning mõistus. Ma kõnnin lumel, /aga jälgi ei jää, /sest ma kõnnin tulel --- võõrais jälgedes,/ ja ainult sinna jään saatuse mängeldes. Käesoleva kogu luuletused on oma vormilt ebatraditsioonilised ja sisu kandvad emotsioonid on muutunud. Kurbuse ja masenduse asemele on tulnud elujaatavamad tunded nagu viha "Viha saatanast", protest "Esteet transis", lootus "Tähtede tants". On tunda autori sisemist võitlust kahe maailma vahel: Saatana ja Jumala vahel ("Pühitsemine vastutajaks"). Aidake mind keegi, mulle välja sirutage käsi, tõmmake mind ära maa ja taeva vahelt.. ("Meie isa palve"). Jumal peab mu üle veel vahti, kas taeva saan või ees on põrgupõhi ("Hulkuri surm"). Kohati on oopuste sisu irratsionaalne ja sürrealistlik: vihmast vettinud akna taga kiigub jootekolb…; Noa ja kahvliga kartulivaos rooman, kiduusse taga ajamas... ("Bioloogilist tõrjet tegemas"). Paljudes lugudes on sees sadistlikke kirjeldusi loomade piinamisest "Teed näidates", "Tapmine", neid lugedes tekib tunne, et võika pildi loomine on eesmärgiks omaette ja sellega taotleb autor lugeja vastureaktsiooni sellele tegevusele. Uudne joon Mehise loomingus on muidugi erootika, mis kohati muutub pornograafiliseks ja haiglaslikuks.
Oluline on mõista, et need oopused sisaldavad mõtteid ja tundeid läbi kujundite, mille taga peegeldub reaalne elu oma sündmustega. Iga sündmus tekitab meis isesuguseid elamusi ja Mehisel on nad niisugused.
Lugejapoolset mõistmist soovides,
Ene Jõemägi
psühholoog